Oleme varjutuste ajas

Praegu on varjutuste periood, mille kõige intensiivsem tuum jääb 12.–28. augustisse. Laiemalt võib varjutuste mõjuvälja käsitleda umbes 35-päevase perioodina ning astroloogilises tõlgenduses võib järelkaja ulatuda ligikaudu septembri keskpaigani. Ka kolme viimase nädala Postimehe Sodiaagisosinate podcastides said astrohuvilised mõtisklemiseks-uurimiseks kuulata „Astrosõnastiku rubriigis“ Odüsseia legendi kangelaste – Circe, Odysseuse ja Penelope – arhetüüpidest kantud astroloogilisi käsitlusi.

Legend Odüsseiast sobib enese sisevaatlusteks varjutuste perioodi sümboolse loona, eriti kui käsitleda varjutusi astroloogilises võtmes kui üleminekuaega: midagi senist kaob ajutiselt nähtavusest, tavapärane orientatsioon nõrgeneb ja nähtavale võivad tulla teemad, mida tavaliselt kontrolli all hoiame. Odüsseiat võiks sel perioodil lugeda mitte niivõrd armastusloona, vaid teekonnana vana elu ja uue elu vahel.

Seepärast tasub just praegu avada oma sünnikaart ja vaadata, kus paiknevad sinu Penelope, Circe ja Odysseus – sest nende kolme arhetüübi kaudu võib avaneda väga isiklik lugu sellest, mida tasub hoida, mida on aeg näha uue pilguga ja kuhu viib sinu hinge kodutee.

Odysseus kui inimene, kelle vana elu on lõppenud, kuid uus pole veel alanud

Odysseus lahkub Troojast ühe identiteediga: ta on sõdalane, kuningas, abikaasa ja võitja. Ithakale jõuab ta palju hiljem inimesena, kes on kaotanud kaaslased, eksinud, olnud kiusatustes, sunnitud loobuma kontrollist ja lõpuks isegi oma identiteeti varjama. See meenutab hästi varjutuste sümboolikat: vana mina ei pruugi enam töötada, kuid uus pole veel täielikult nähtav. Varjutuste perioodil võiks Odysseuse küsimus olla: „Kui mu senine kaart enam ei kehti, mille järgi ma oma tee leian?“. Ja siin muutub eriti oluliseks asjaolu, et Odysseuse siht pole tegelikult edasi, vaid tagasi Ithakale. Kuid kojutulek ei tähenda tagasipöördumist vanasse ellu. Tema ise on teekonnal muutunud. See annab varjutuste perioodile väga hea mõtte: tagasi võib tulla millegi juurde, mis on alati olnud oluline, kuid sinna ei saa tagasi minna enam endise inimesena.

Circe sobib varjutuse „varju“ faasi

Circe saart võiks tõlgendada kohana, kus tavapärased identiteedid lagunevad. Odysseuse kaaslased muudetakse loomadeks – inimese tsiviliseeritud pealispinna alt tuleb nähtavale instinktiivne olemus. Psühholoogilises astroloogias sobib see suurepäraselt varjutuste perioodiga. Circe küsiks: „Mis tuleb minus nähtavale siis, kui tavapärane kontroll kaob?“. Kas hirm? Iha? Kontrollivajadus? Klammerdumine? Vabadusevajadus? Ammune igatsus? Midagi, mille olemasolu olen endale seni halvasti tunnistanud? Ja oluline on, et Circe pole Odysseuse loos ainult kiusatus. Temast saab teejuht. Ta annab Odysseusele teadmise, kuidas teekonda jätkata. Seetõttu võiks Circe olla varjutuste perioodi arhetüüp: „See, mis sind korraks rajalt kõrvale viib, võib lõpuks näidata sulle midagi, mida sa pidid enda kohta teada saama.“

Penelope on selle loo teine pool

Kui Odysseus esindab liikumist, siis Penelope esindab keskme säilitamist. See on varjutuste perioodil väga väärtuslik vastand. Kui välised asjaolud muutuvad ja pole veel teada, kuhu olukord välja jõuab, ei pea Penelope kohe midagi otsustama. Ta koob. Harutab. Vaatleb. Viivitab otsusega seni, kuni tal on piisavalt informatsiooni. Selles mõttes võiks Penelope olla lausa suurepärane varjutuste perioodi arhetüüp: „Ma ei pea teadmatuses olles tegema pöördumatut otsust.“. Aga see ei tähenda passiivset ootamist. Penelope kaitseb aktiivselt seda, mida peab väärtuslikuks, kuni olukorra tegelik olemus selgub. See haakub väga hästi sinu eelmises küsimuses vaadatud Penelope sümboolikaga: mida tasub hoida ja millele tasub jääda truuks?.

Ja Ithaka on varjutuste loo kõige tähtsam sümbol

Ithakat ei käsitleks ma siin tingimata inimese, suhte ega füüsilise koduna. Ithaka võiks tähendada sisemist õiget kohta. Seda elu, väärtust, suhet, kutsumust või enesetunnet, mille kohta inimene lõpuks ütleb: „See olen mina. Siia ma kuulun.“. Siis muutub kogu Odüsseia varjutuste perioodi jaoks väga ilusaks neljaosaliseks looks:

Odysseus: Kuhu mu elu mind praegu viib?
Circe: Mida pean teekonnal enda kohta nägema?
Penelope: Mis on piisavalt väärtuslik, et seda muutuste ajal hoida?
Ithaka: Kuhu ma pärast kõiki neid muutusi tegelikult kuulun?

Ja siin on minu meelest kõige tugevam seos varjutustega. Varjutus ei pea sümboolselt tähendama, et midagi juhtub. Palju huvitavam on mõelda, et mõneks ajaks muutub nähtavus kehvemaks. Just seepärast ei pruugi varjutuste aeg olla ainult tegutsemise, vaid ka äratundmise aeg. Odüsseia sõnum sobiks sellesse väga hästi: Kui sa veel ei näe Ithakat, ei tähenda see, et oled eksinud. Võib-olla oled alles teekonna selles osas, kus tuleb teada saada, mida sa päriselt väärtustad, millest pead läbi nägema ja millest tuleb loobuda, et üldse ära tunda koht, kuhu kuulud.

Nende kolme asteroidi koos vaatamise mõte palju suurem kui lihtsalt teada, et „mul on Penelope selles märgis ja Circe teises“. Penelope (201), Circe (34) ja Odysseus (1143) moodustavad väga hea sümboolse mudeli selle kohta, kuidas inimene käitub pika, ebakindla või muutva eluteekonna jooksul.

Astroloogiliselt ei ole asteroididel sama kaal mis Päikesel, Kuul, planeetidel või telgedel. Neid tasub käsitleda pigem täpsustavate arhetüüpidena: nad võivad anda nime ja kujundi mustrile, mida põhikaart juba muul viisil toetab.

Kolm erinevat küsimust

Penelope küsib: „Millele ma jään truuks?“
Tema märk, maja ja aspektid võivad kirjeldada, mida inimene peab säilitamisväärseks, kuidas ta talub ebakindlust, millal suudab oodata ja hoida ning kus võib lojaalsus muutuda enda elu edasilükkamiseks. Penelope ei räägi ainult paarisuhtest. See võib olla truudus inimesele, väärtusele, kutsumusele, perekonnale, loomingule või isegi iseendale.

Circe küsib: „Mis mind muudab ja mida ma pean läbi nägema?“
Circe võib näidata eluvaldkonda, kus kohtumised, teadmised, kiusatused või kriisid muudavad inimese tajumist. Tema kaudu võib paremini märgata, kus inimene on ise väga mõjuvõimas ja kus ta võib sattuda kellegi või millegi lummusesse. Circe küpsem funktsioon pole minu jaoks „nõidus“, vaid transformeeriv teadmine: pärast seda kogemust näed midagi teisiti kui enne.

Odysseus küsib: „Kuhu ma tegelikult kuulun?“
Tema paiknemine võib kirjeldada eluvaldkonda, kus inimene peab sageli otsima, kogema, eemalduma, eksima või läbima pika arengutee, enne kui saab aru, mis on tema Ithaka. Ithaka ei pea olema partner ega füüsiline kodu. See võib olla eluviis, kutsumus, identiteet, kogukond või sisemine seisund, mille puhul tekib äratundmine: siia ma kuulun.

Miks neid kolme just koos vaadata?

Sest eraldi võivad nad muutuda liiga üheplaaniliseks.

Penelope üksi võib kõlada nagu: „oota ja ole truu.“
Odysseus üksi: „mine ja otsi.“
Circe üksi: „muutu.“

Koos moodustavad nad palju küpsema protsessi:

Penelope – mida tasub säilitada?
Circe – mida pean nägema või mõistma teisiti?
Odysseus – kuhu see teadmine mind lõpuks viib?

See võimaldab eristada kolme asja, mida inimene kipub eriti keerulistes suhetes või eluperioodides omavahel segi ajama: lojaalsust, transformatsiooni ja kuuluvust.

Miski võib olla sulle väga kallis, kuid mitte enam sinu Ithaka.
Miski võib sind tohutult muuta, kuid pole mõeldud jääma.
Ja mõnikord peab inimene just Circe kogemuse läbima, et ta oskaks oma Ithakat ära tunda.

Mida võib anda Odüsseia kangelaste leidmine sünnikaardis, so tähemärgi, maja ja aspektide teadmine?

Elu on tee. Astroloogiline sünnikaart on kui elutee üle mõtisklust ja äratundmist võimaldav nn koodikaart, kus sünnihetke paiknemisega asteroidid võivad olla vägagi kõnekad, rääkida sinu lugu, ülimalt unikaalset ja isiklikku. Tähemärk kirjeldab, kuidas arhetüüp sinus toimib.

Maja näitab, millises eluvaldkonnas see küsimus kõige tõenäolisemalt esile tuleb. Odysseus võiks eri majades kirjeldada erinevaid „rännakuid“: nt

1.majas kulgeb otsing ehk Odysseuse suur teekond toimub läbi identiteedi, st ta võib elu jooksul kanda paljusid rolle, muuta suunda ja ennast korduvalt uuesti määratleda, kuid tema Ithaka on autentne mina – seisund, kus pole enam vaja olla see, kelleks olukorrad või teised inimesed on teda vorminud;

2.majas tegeletakse väärtuse ja turvalisuse otsingute ja leidmisega;

3.majas on elurännakute fookuses teadmise ja mõtteviisi teekond;

5.maja Odysseus rändab selleks, et leida, mille juurde tema süda tahab tagasi tulla. Tema Ithaka võib olla looming, armastus või eneseväljendus, milles inimene tunneb, et just siin olen ma elus;

6.maja Odysseus otsib elu, mis toimib ka argipäeval. Tema Ithaka ei pruugi olla kauge unistus, vaid töö, rütm ja igapäevased valikud, mille keskel inimene tunneb, et tema eluenergia ei lähe kaotsi, vaid teenib midagi tähenduslikku;

7.maja Odysseus otsib, kellega koos saab ta olla ise ehk partnerluse kaudu enese leidmise tähtsus;

8.maja Odysseuse teekond viib inimese sügavustesse – läheduse, usalduse, kaotuse, jagamise ja psühholoogilise muutumise maailma;

9.majas Odysseuse paigutuse tähendust käsitletakse maailmavaatelise või otseselt geograafilise rändamisena;

10.majas räägitakse kutsumuse ja ühiskondliku koha otsimisest;

11.majas Odysseus võiks otsida eelkõige oma inimesi ja oma kohta suuremas maailmas sõprade, kogukondade, mõttekaaslaste, võrgustike, ühiste ideaalide ning tulevikuvisiooni sisus.

12.majas paiknedes võib Odysseus otsida iseennast nähtamatu seest ja tihtilugu läbi loobumiste. Seda maja seostatakse alateadvuse, eraldatuse, tagasitõmbumise, unenägude, vaimsuse, lõpetamata psüühiliste protsesside, eneseületuse ning sellega, mida inimene iseendas veel selgelt ei näe. Siin võib Odüsseia olla teekond läbi illusioonide, klammerdumiste või enesepettuse. Mõnikord ei ole küsimus selles, mida veel leida, vaid selles, mida enam pole vaja endaga kaasas kanda.

 Aspektid planeetide ja telgedega näitavad, milliste psüühiliste funktsioonidega see arhetüüp kokku põimub.

Näiteks Penelope ühendus Saturniga annaks hoopis teistsuguse loo kui Penelope–Uraan. Circe–Merkuur erineks väga Circe–Veenusest. Odysseus IC-l (keskööl) räägiks teistsugusest „kojutuleku“ küsimusest kui Odysseus MC-l (kesktaeval). Ja kõige informatiivsemaks muutub see siis, kui nende kolme vahel endal on täpsed aspektid või nad haakuvad sama planeedi, telje või majatemaatikaga. Siis võib sünnikaardis tõesti moodustuda isiklik Odüsseia motiiv.

Käsitluse praktiline väärtus

Minu arvates ei ole nende asteroidide tundmise suurim kasu ennustamine. Kasu on selles, et inimene saab endale kolm väga head enesereflektsiooni küsimust.

Kui elu läheb segaseks, võib küsida:

Penelope: Mida ma praegu hoian — ja kas see on endiselt minu jaoks väärtuslik?
Circe: Mida see kogemus püüab mulle näidata, mida ma varem ei näinud?
Odysseus: Kas suund, milles liigun, viib mind lähemale või kaugemale sellest elust, mida saan nimetada enda omaks?

Just seetõttu sobivad need kolm minu meelest eriti hästi üleminekuperioodide, suhtepöörete, kolimiste, karjäärimuutuste, identiteedikriiside ja ka varjutuste perioodide käsitlemiseks. Nad ei anna vastust „mis juhtub?“, vaid aitavad esitada täpsema küsimuse: mis osa minu enda Odüsseiast praegu käsil on?

Seda võiks väga hästi sõnastada ka ühe keskse mõttena: Penelope näitab, mida me ei taha kaotada; Circe näitab, mis peab meis muutuma; Odysseus näitab, mille poole me läbi muutumise tagasi või edasi liigume.

Praktiline näide minu sünnikaardi põhjal.

Kui lisasin need kolm asteroidi enda sünnikaardile, avanes minu jaoks huvitav tervik. Penelope (201) asub mul 5°55′ Kaaludes 2. majas, Circe (34) 4°29′ Skorpionis 3. majas ja Odysseus (1143) 24°59′ Amburis 4. majas.

Kõnekas pole siin ainult iga asteroidi eraldi asend, vaid nende järjestuslik paiknemine läbi kolme maja. Minu isiklik Odüsseia liigub justkui väärtusest mõistmise kaudu kuuluvuseni: 2. maja küsib, mis on mulle päriselt väärtuslik; 3. maja, mida pean mõistma või teisiti nägema; 4. maja, mis on klassikaline juurte ja kodumaja,  aga Odysseuse küsimusena: kus on minu sisemine kodu ja kuhu ma tegelikult kuulun.

Penelope Kaaludes  ja teises majas – millele tasub jääda truuks?

Minu Penelope paikneb Kaaludes 2. majas, üsna 2. maja tipu lähedal: maja algab 4°16′ Kaaludes ja Penelope asub 5°55′ juures. See teeb tema põhiküsimuseks väärtuse – mitte ainult materiaalses tähenduses, vaid eneseväärtuse, isiklike põhimõtete, turvatunde ja selle, millele olen valmis oma aega ning eluenergiat pühendama. Kaalude märk lisab sellele suhte ja vastastikkuse mõõtme. Penelope ei küsi minu kaardis lihtsalt: „Kas ma suudan olla lojaalne?“ Ta küsib: „Kas see, millele olen lojaalne, on jätkuvalt väärtuslik, õiglane ja vastastikune?“. See on oluline erinevus. Penelope müüti võib pealiskaudselt lugeda kui kakskümmend aastat meest ootava naise lugu, kuid minu kaardis ei paista ta sugugi passiivse ootajana.

Seda kinnitab tema väga lähedane ühendus Uraaniga 7°01′ Kaaludes – orb on vaid umbes 1°06′. Uraan toob Penelope arhetüüpi vabaduse, autonoomia ja valmisoleku murda tavapärastest mudelitest välja. Nii sünnib huvitav paradoks: võime olla väga lojaalne, kuid samal ajal tugev vajadus jääda iseendaks. Lojaalsus ei pea tähendama enda vangistamist ega elu peatamist.

Penelope teeb ühtlasi harmoonilise trigooni minu Marsile 4°27′ Veevalajas 5. majas, orbiga umbes 1°28′. See lisab tegutsemisvõime. Minu Penelope ei istu sümboolselt aknal ega oota, et elu tema juurde tagasi tuleks. Ta tegutseb, loob, otsustab ja hoiab samal ajal seda, mida peab tõeliselt väärtuslikuks. Seetõttu kõlab Penelope küsimus minu kaardis pigem nii: „Mida tasub hoida – ilma et kaotaksin seda hoides iseenda?“.

Circe Skorpionis kolmandas majas – julgus näha pinna alla

Järgmises majas ootab Circe 4°29′ Skorpionis. 3. maja algab mul 1°16′ Skorpionis, seega paikneb ka Circe üsna maja alguses.  Kui Penelope teema on väärtus, siis Circe viib selle küsimuse teadvuse ja mõistmise valdkonda. Kolmas maja räägib mõtlemisest, informatsioonist, suhtlemisest, õppimisest ja sellest, kuidas me nähtule tähenduse anname. Skorpion aga ei rahuldu pealispinnaga. Ta tahab teada, mis toimub tegelikult – millised on motiivid, varjatud jõujooned, hirmud ja soovid. Seetõttu pole Circe minu kaardis minu jaoks eelkõige „nõid“. Ta on transformeeriva teadmise arhetüüp. Tema küsimus on: „Mida ma pean läbi nägema, et minu arusaam saaks muutuda?“. See annab Penelopele olulise vastukaalu. Penelope suudab hoida ja olla lojaalne, kuid Circe ei lase lojaalsusel muutuda pimedaks truuduseks. Ta nõuab, et vaataksin tegelikkust: kas sõnad ja teod kattuvad, kas miski päriselt areneb ning kas see, mida väärtuslikuks pean, on seda ka pärast seda, kui olen eemaldanud soovmõtlemise ja projektsioonid. Nende kahe asteroidi vahel on ligikaudu 30-kraadine poolsekstiil. See pole suur põhiaspekt, kuid nende asetus järjestikustes majades ja märkides loob väga ilusa sümboolse ülemineku. Penelope ütleb: „Tea, mida sa väärtustad.“.  Circe vastab: „Ja vaata, kas see, mida väärtustad, on ka tõeline.“.

Odysseus Amburis neljandas majas – kus on minu Ithaka?

Kolmandana jõuab see teekond Odysseuseni 24°59′ Amburis 4. majas. Minu IC ehk 4. maja tipp paikneb 7°31′ Amburis. Kui mõne asteroidi mütoloogiline tähendus ja maja sümboolika teineteist eriti selgelt võimendavad, siis Odysseuse paiknemine 4. majas on selle väga hea näide. Neljandas majas on juured, kodu, päritolu, sisemine turvalisus ja kõige sügavam kuuluvustunne. Odysseuse müüdi keskne telg on aga nostos – kojutulek. Kõigi merede, saarte, kiusatuste, kaotuste ja kõrvalteede taga on üks küsimus: kuidas jõuda tagasi Ithakale?  Minu kaardis muudab Ambur selle Ithaka otsimise veel avaramaks ja samas ka paradoksaalsemaks. Selles asetuses peitub huvitav vastuolu: 4. maja tahab juurduda, Ambur aga minna silmapiiri taha. Ambur tahab minna kaugemale, kogeda, otsida tähendust ja avardada maailmapilti. Nii tekib paradoks: mõnikord tuleb väga kaugele minna selleks, et aru saada, kus on kodu. Seetõttu ei tähenda Ithaka minu jaoks tingimata ainult maja või geograafilist kohta. See võib olla inimene, suhe, kutsumus, eluviis, maailmavaade või sisemine seisund, mille puhul pole enam vaja endale põhjendada, miks see on õige. Tekib lihtsalt äratundmine: „Siin olen mina ise. Siia ma kuulun.“. Oluline on ka see, et Penelope ja Odysseuse vahel pole minu sünnikaardis täpset tugevat põhiaspekti. See lisab minu jaoks väga olulise nüansi: see, millele olen lojaalne, ja see, mis on minu Ithaka, ei pruugi automaatselt olla üks ja sama asi. Midagi võib olla mulle väga kallis, kuid mitte enam minu kodu. Ja vastupidi – oma Ithaka leidmiseks võib vahel olla vaja lahti lasta millestki, mille hoidmist olen kaua pidanud lojaalsuseks.

Võib-olla seisnebki minu Odysseuse teekond selles, et kodu ei ole midagi, mille tähenduse olen sünniga valmis kujul kaasa saanud. Mul tuleb maailma kogeda, oma päritolu ja pärandit mõtestada ning vahel tuttavast eemaldudagi, et aru saada, mis sellest kõigest on päriselt minu oma. Amburlik Odysseus ei rända tingimata selleks, et kodust pääseda – ta võib rännata selleks, et osata oma Ithaka ära tunda. Ja kojutulek ei tähenda siis tagasiminekut vanasse, vaid teadlikku jõudmist sellesse kohta, eluviisi või sisemisse seisundisse, mille kohta saan pärast kõiki kogemusi öelda: „Siia ma kuulun.“

Minu isiklik Odüsseia: väärtus → tõde → kuuluvus

Just kolme asteroidi koos vaatamine teeb selle näite minu jaoks tähenduslikuks. Nad paiknevad minu kaardis järjest:

Penelope 2. majas – VÄÄRTUS
Circe 3. majas – MÕISTMINE
Odysseus 4. majas – KUULUVUS

See loob peaaegu jutustuse:

Kõigepealt pean teadma, mis on mulle päriselt väärtuslik.
Seejärel pean olema valmis nägema seda sellisena, nagu see tegelikult on.
Alles siis saan ära tunda, kus on minu Ithaka.

Ja siin muutub Odüsseia minu jaoks müüdist millekski väga praktiliseks. Penelope õpetab, et kõigest väärtuslikust ei pea esimese raskuse saabudes loobuma. Circe õpetab, et hoida tasub seda, mille puhul julgeme näha ka ebamugavat tõde. Odysseus tuletab meelde, et isegi väga pikk kõrvaltee ei pruugi olla eksimine, kui selle kaudu saab lõpuks selgemaks, kuhu me tegelikult kuulume. Sellepärast kõnetavad need kolm asteroidi mind just varjutuste ajal. Varjutuste perioodi olen selles loos käsitlenud ajana, mil „vana mina ei pruugi enam töötada, kuid uus pole veel täielikult nähtav“ ning Ithaka kui sisemise õige koha äratundmine võib alles kujuneda. Võib-olla polegi sellisel ajal kõige tähtsam küsida: „Mis nüüd juhtuma hakkab?“. Palju kasulikumad võivad olla kolm teist küsimust:

Penelope: Mida ma praegu hoian – ja kas see on endiselt minu jaoks väärtuslik?
Circe: Mida see olukord sunnib mind nägema, mida ma varem ei näinud?
Odysseus: Kas tee, millel praegu olen, viib mind lähemale või kaugemale minu Ithakast?

Sest mõnikord pole varjutuste aja ülesanne meile kohe uut teed näidata.

Mõnikord kustub valgus hetkeks selleks, et saaksime aru, millise tule järgi oleme seni oma teed otsinud – ja kas see on üldse see tuli, mis juhatab meid koju.

Kui leiad ka oma sünnikaardilt Penelope, Circe ja Odysseus –  saad selgust, mida sina hoiad, millist teadmist sina omad/vajad ning kus on sinu Ithaka? Vastuste variatiivsus võib olla sama suur kui inimeste elulood ise. Kuid enne kaardi avamist võib end häälestada mõttele, et Universum on oma sümboolses keeles alati süsteemselt aus – sünnikaart ei pruugi anda sulle vastust, mida loodad leida, küll aga võib sealt vastu vaadata midagi, mille äratundmine osutub tähenduslikumaks kui kõige lootustandvam oletus.

Kui sa soovid, aitan Sul leida ja tõlgendada Sinu sisemise Odüsseia narratiivi.