Minu kogemus astroloogilise geograafiaga. Veenuse ja Jupiteri joonte jälgedes.
Kõigis oma reisides olen ma aastate jooksul ära tundnud vee elemendi ülimuslikkuse iseenda jaoks — olgu Atlandi või Vahemere ääres. Mingil hetkel hakkasin mõtlema, kas seda tunnet võiks teadlikumalt uurida. Nii proovisingi järgmise reisi planeerimise võrrandis tundmatuid asendada eksperimendiga nimega astroloogiline geograafia.
Kui ma avastasin astroloogilise geograafia ehk selle, kuidas sünnikaart seostub konkreetsete paikadega maailmas, sain aru, et astroloogia ei kirjelda ainult inimest ennast, vaid ka seda, millistes keskkondades tema energia loomulikumalt avaneb.
Astroloogilise geograafia põhimõte on tegelikult üsna lihtne: sünnihetkel olid kõik planeedid Maa suhtes kindlates nurkades ning need planeetide positsioonid saab projitseerida maailmakaardile. Nii tekivad geograafilised tsoonid, kus mingi planeedi mõju inimese jaoks tugevneb. Ühes piirkonnas võib aktiveeruda rohkem karjääri ja nähtavuse energia, teises armastuse, loomingulisuse või sisemise rahu kogemus.
Mina lähtusin oma reisi planeerimisel eelkõige Veenuse ja Jupiteri kombinatsioonist. Astroloogias sümboliseerib Veenus ilu, harmooniat, suhteid, naudingut, esteetikat ja väärtuse tunnet. Jupiter seevastu laienemist, avardumist, optimismi, reisimist ja elu usaldamist. Kui inimese kaardis on piirkond, kus nende kahe planeedi mõju üksteist toetab või samaaegselt aktiveerub, võib selline koht mõjuda väga taastavalt, inspireerivalt ja elu avardavalt.
Märtsis Maroko Atlandi ääres oli hea. Aga kuna Eesti kevad on ka sel aastal väga Eesti kevade moodi — pikk, hall ja kiuslik — tundus mulle, et inimesena, kelle kaardis on tule elementi pigem vähe, ei pea ma tingimata jaanini iga päev sauna küttes ellu jääma. Üks lisareis enne looduse päris ärkamist Eestis tundus täiesti põhjendatud.
Nii hakkasin otsima oma Jupiteri ja Veenuse kõige tugevama resonantsi piirkonda.
Ma tahtsin:
- merd minu veele,
- valgust minu varjatud Lõvile,
- ilu minu Veenusele,
- avardumist minu Jupiterile,
- ning liigirikast floora maailma minu Ba-Zi puu elemendi toetuseks.
Sain aru, et minu jaoks ei ole ilu luksus. Ilu on regulatsioon.
Meri, valgus, esteetika, arhitektuur, sensuaalsus, aeglus ja kvaliteet ei ole minu jaoks lihtsalt “meeldivad”. Need aitavad mu sisemisel olemusel avaneda. Ja võib-olla on see ka üks minu arenguteemasid — õppida mitte ainult vastu pidama, vaid ka päriselt vastu võtma.
Astroloogiline geograafia ei tähenda minu jaoks seda, et “õiges kohas juhtub ime” või elu muutub automaatselt täiuslikuks. Pigem tähendab see, et keskkond hakkab toetama inimese loomulikku sisemist rütmi. Mõnes kohas on lihtsam hingata, luua, lõõgastuda või oma sisemist selgust kuulata. Mõni paik tundub seletamatult “oma”, teine aga väsitab või sulgeb.
Metodoloogiliselt kasutatakse selleks mitut astroloogilist tehnikat. Kõige tuntum neist on astrokartograafia, kus maailmakaardile kantakse planeetide tõusu-, loojangu-, kesktaeva- ja põhjataeva jooned. Lisaks kasutatakse relokatsioonikaarte, kus inimese sünnikaart arvutatakse ümber konkreetse linna või piirkonna jaoks, et näha, millised teemad seal tugevamalt aktiveeruvad. Mõnikord vaadatakse ka niinimetatud paran-jooni ehk piirkondi, kus kaks planeeti muutuvad samaaegselt tugevaks ja loovad koos erilise kogemuse.
Minu kaardis osutus selliseks piirkonnaks Prantsuse Riviera. Kõige teravamas täpsuses Antibesi sadamaala ja vanalinna mõned tänavad, aga laiemalt ka kogu lähipiirkond ja Provence’i veega seotud maastikud.
Oma loomult olen ma siiski inimene, kes tahab teooriaid ise kogeda ja kontrollida. Seetõttu ei maandunud ma Antibesi sugugi pikemaks ajaks paikseks jäämiseks. Aga juba ühe päeva jooksul sain ma sealt midagi väga konkreetset: teadvuse tunnetuse ja kehamälu.
Ja jah — ma olen oma kahenädalase astroloogilise eksperimendi tulemusega väga rahul.
Kuigi ma ei jäänud isegi algselt valitud majutuskohta, sest eelistasin kulgemise otsustust. Provence, Verdon, Riviera, Menton oma troopikaaia ja merega, Èze kõrgvaadete ja botaanikaaia vaikusega, Vallauris oma keraamika-, skulptuuri ja maalikunsti ning seda tänagi töötavate ateljeedega — kõik need kohad andsid midagi palju rohkemat, kui ma oskasin oma varasemate kogemuste põhjal oodata. Ja veel l‘art de la cuisine provençale!
Umbes 25 aastat tagasi olin ma käinud Cannes’is, Nizzas ja Monacos ning rännanud läbi Prantsusmaa põhjast lõunasse ja tagasi. Germaloga kultuurireisil ja üsna hiljuti veel, mõne aasta eest karavaniga viiekuulisest kliimapagulusest Eesti kevadesse. Neil kordadel teenis mu siseilm veel teistsuguseid vajadusi ja väärtusi.
Seekord oli teisiti.
Märgilist hakkas juhtuma juba esimestest päevadest alates.
Homme varahommikul lendan koju. Täna hommikul venitasin voodist tõusmist lihtsalt selleks, et viimast rahulikku Riviera hommikut natuke kauem enda sees hoida.
Millist osa minust see paik toetab?
See ei ole minu jaoks maagiline mõtlemine, vaid pigem sümboolne viis mõista inimese ja keskkonna omavahelist resonantsi. Ja isegi kui inimene astroloogiasse väga sügavalt ei usu, võib selline lähenemine aidata intuitiivsemalt tunnetada, miks ta mõnes kohas avaneb ja mõnes tõmbub kokku.
Minu jaoks muutis see reisimise tähendust.
Ma ei valinud enam lihtsalt ilusat sihtkohta.
Ma valisin koha, mille energia võiks toetada seda eluetappi, milles ma parasjagu olen.